Detsembris jätsime Kerli ujumistrennid ära. Pidevalt oli haige. Nädal terve, trennis. Järgmine nädal haige siis nädal taastumist, siis trenni ja järgmine nädal jälle haige. Praegu on püsinud terve. Sülitame nüüd kõik üle õla, eks. Nüüd meil veel 3 x võimalus ujumas käia- ettemakstud trennid. Aga ei tea kas julgen viia...siiani pole julgend ega viitsind. Tantsutrennis ka oli vaheaeg pikalt. Nüüd hakkas uuesti pihta ja laps räägib,et ei taha minna. Küsime, et kas on midagi juhtunud siis ütleb, et ei ole. Rühmast käivad veel mitu tüdrukut tantsimas- agiteerib neid ka mitte minema.

"Päris hea kass"

Kerli võttis lasteaeda kaasa ühe sinise kass-padja. Sõidame ja äkki küsib mult:
"Emme, aga mis kassid need sinised on?"
"Ma ei tea,ega päris siniseid polegi. On siuksed sinakashallid. Pärsia kass."
"Mis!? Päris hea kass!?"
"Ei-ei, Pärsia kass ikka."
Harjutasime natuke ja jäigi meelde talle see imeliku nimega kass.
Ta muidugi tahaks koju ka kassi aga "õnneks" selgus, et lapsel kassiallergia. Niiet meie koju kassi ei tule. Karel nagunii ähvardas selle siis saslõkiks teha.

Trennid

Kerli käib septembrist tantsimas ja ujumas. Loomulikult juhtus nii ,et ujumine ja tants on ühel päeval. Lootsin, et ehk kujunevad ajad nii, et üks teisipäeval ja teine kolmapäeval. Nüüd on tantsimine kell 5 teisipäeval ja neljapäeval ning ujumine teisipäeval kell 6 kohe otsa. Poole tunniga peab saama riidesse peale tantsimist ja riidest lahti enne ujumist + trikoo selga ja basseini. Õnneks on ujumine lasteaiast ca 0,3 km kaugusel. Lisaks sellele on teisipäeval ja neljapäeval vahetult enne Kerli trenni minu bodypump. Lisaks hakkasin ma nüüd kiirabi jõusaali ära kasutama peale valvet. Seal on täiesti ilus ja uus jõusaal korralike masinatega + aeroobseks trenniks ratas, sõudeergomeeter ja see asi millel kõnnid ja vehid kätega. Niiet meie Kerliga nüüd jälle sportlikud. Kuigi me mõlemad köhime. No tegelt hakkab juba järgi andma. "Tänu" köhale on Kerlil 2 ujumistundi veel saada.

Natuke nalja

Jalutasime Kerliga linnas kui ühe platsi pealt tõusis palginal õhku hirmus suur tuviparv.
"Teevad mingit võistlust või?"

Kerlil on jalgadel imepeened udemed. Mina ükspäev nunnutasin, et oi kui mõnusad karvakesed, et ma tahaks ka omale selliseid. Kerli vaatas ka ja nentis, et " Ma vist kasvan hoopis issiks."

Üks õhtu enne magamajäämist arutame Kerliga päevasündmusi ja maailmaasju nagu alati. Siis nendib, et kui issi on tööl siis oled sina, emme, kodus. Jah nii on. Ja kui sina oled tööl siis on issi kodus? Just. Issi võiks kogu aeg ju tööl olla siis saaksid sina ju kogu aeg kodus olla! oli siis järeldus. Njah...issi nähtavasti pole selle variandiga nõus.

Pühapäeval hakkas Kerli koera häält tegema. Täitsa haukuma kohe. Laenasime imepeene inhalaatori, praktiliselt hääletu.Tegime aga auru kuid esmaspäeval asi läks hullemaks. Võtsin haiguslehe, helistasin perearstile kes kirjutas Prednikat ja puha. Ühe tableti andsime esmaspäeva öösel kui asi juba väga hulluks hakkas minema. Hommikuks tegi juba lapse häält. Helistasin ühele ja teisele kui haigeks jäi ja rääkisin, et laps teeb koera häält ja siis Kerli ühel hetkel küsis mult, et emme kas ma hakkan nüüd koeraks või?
Aga muidu lasteaed hakkas septembris peale valutult. Ühe korra on nohu olnud ja nüüd see larüngiit, muidu terve. Käib korra nädalas ujumistrennis ja 2 korda nädalas tantsimas. Meeldivad mõlemad aga iga päev tahaks ikka ujuma minna. See nädal jääb nüüd vahele.
Laupäeval käisime batuudikeskuses kus pole ammu käinud.Tundub, et hooaeg pole pihta hakanud täiega veel. Oli hüppamis- ja rattagasõitmisruumi. Oliver ja Enely ka tulid sinna. Kerli ja Oliver juba täitsa hästi saavad hakkama. Pärast käisime veel söömas ja siis kodu juures peale autos magamist ma ta nähtavasti ära külmetasingi. Õues oli 21 kraadi ja lasin tal dressikaga olla aga ju ta oli higine ikka sellest magamisest. Õppetund käes.

Mahlatirtsud

Kerli oli vanaemaga rannas. Nagu ikka mänguasjad sealsamas. Tulid väikesed vene kaksikud nii äkki kahesed. Üks hakkas Kerli asju võtma, no vanaema algul lubas aga kui eemale hakati nendega minema, siis palus viisakalt maha panna. Lapsed olid tublid- panidki. Vanaema ütles ühele -maladets! Kerli sai aru-mahlatirts! Järgmine kord randa minnes hüüdis, et näe mahlatirtsud ka siin! Vanaema ei saanud algul arugi, mis mahlatirtsudest jutt käib aga siis tabas ära.

Mere ääres

Oleme Kerliga praktiliselt iga päev rannas käinud, üldse ei karda. Tormab kohe vette, pead muidugi vette ei pane. Kui mõni laine suhu satub siis teeb korraks kisa ja möllab jälle edasi.
Iga kord välja tulles lõdiseb mis jube. Kuigi nii soe on. Ise mäletan ennast ka lapsena peale ujumist lõdisemas. Neil ei ole vist termoregulatsioon ikka välja arenenud... Avastasime siin oma lähedal ca 5 km meist ujumiskoha, algul on kivine paar meetrit ja siis on puhas liivapõhi. Vahepeal tundus nagu privaatrand. Kohalikud käivad üksikult ja kahekaupa. Plätud tuleb kivi peale jätta peale seda kivipõhja ja siis on super!
Ma saan Kerliga kahekesi ka täitsa edukalt ujumas käia- tal on mingid käeasjandused, mis tuleb täis puhuda ja ulbib nendega täitsa edukalt vee peal. Ma ei peagi enam kalda ääres kõhutama, saan sügavamale ka.
Nüüd muidugi paar päeva on vesi külm peale suurt maatuult. Peaks ka sinna Nelijärvele minema, mida Kaur oma blogis mainis:)