Mere ääres

Oleme Kerliga praktiliselt iga päev rannas käinud, üldse ei karda. Tormab kohe vette, pead muidugi vette ei pane. Kui mõni laine suhu satub siis teeb korraks kisa ja möllab jälle edasi.
Iga kord välja tulles lõdiseb mis jube. Kuigi nii soe on. Ise mäletan ennast ka lapsena peale ujumist lõdisemas. Neil ei ole vist termoregulatsioon ikka välja arenenud... Avastasime siin oma lähedal ca 5 km meist ujumiskoha, algul on kivine paar meetrit ja siis on puhas liivapõhi. Vahepeal tundus nagu privaatrand. Kohalikud käivad üksikult ja kahekaupa. Plätud tuleb kivi peale jätta peale seda kivipõhja ja siis on super!
Ma saan Kerliga kahekesi ka täitsa edukalt ujumas käia- tal on mingid käeasjandused, mis tuleb täis puhuda ja ulbib nendega täitsa edukalt vee peal. Ma ei peagi enam kalda ääres kõhutama, saan sügavamale ka.
Nüüd muidugi paar päeva on vesi külm peale suurt maatuult. Peaks ka sinna Nelijärvele minema, mida Kaur oma blogis mainis:)