Paar nädalat tagasi käisime Kerliga kahekesi Tartus. Vahepeal on nii kiire olnud , et siia kirjutama pole jõudnud. Sõitsime sinna hommikul vara rongiga ja tagasi järgmisel päeval õhtuse rongiga. Kiirrong ja luksvagun. Kerli magamise ajal jõin teed ja lugesin raamatut (mida ma kodus teha ei saa) .Hommikupoole on titega reisimine oluliselt lihtsam. Kerli magas enamuse reisist sinnasõites aga tagasitulles magas ainult lõpuosa. Rongis kohtab põnevaid tüüpe. Sinnasõtes näiteks istusid üle vahekäigu peened ärimehed, Tapal tuli meie kõrvale istuma üks eripedagoog, kes läks Tartusse psühholoogia loenguid pidama lapsehoidjatele. Väga põnev ja hariv oli vestelda.
Monica oli meil Tartus vastas aga kuna tema poja Kristjan oli väga haige siis me väga kaua koos ei olnud. Nägime nende uue -vana ridaelamuboksi ka ära. Remont käib seal parajasti. Siis me jalutasime Kerliga mööda Tartu linna . Tegime aega parajaks, et Piretiga kella 3 paiku kokku saada. Nägin lõpuks kuulsa Anne kanali ära. Kerli sai seal esimest korda kiikuda titekiigega. Pidasime väikese pikniku koos Piretiga Emajõe ääres. Kahjuks unustasin ma fotoka koju niiet pilte pole Tartus olemisest kahjuks. Pärast käisime veel uues kaubamajas mingis kohvikus, kus ma Kerlile kanasuppi söötsin. Sõi pool suppi ära ja tõstsin ta siis mängunurka. Oh kus ta seal huilgas vaimustusest! Nii palju uusi põnevaid asju! Kui ise siis suppi hakkasin sööma selgus , et see oli ikka väga piprane. Huh.
Piret ikka üritas meid Otepääle ööseks meelitada aga mul oli kindlasti hommikul Tartus vaja olla... niiet teinekord.
Ööseks oli plaanitud Ropkasse Ivari ja Sylvi juurde minna. Sylvi tuligi kaubamaja alla parklasse järgi, pakkisime käru jälle kokku ja sõtsime sinna. Enne veel käisime Tähe tänavalt läbi ja vaatasime Ivari ka üle. Meil oli Sylviga väga mõnus Ropkas, jutustasime maast ja ilmast.
Hommikul jälle Tartusse. Monica ja tema haige Kristajan veetsid Kerliga mänguväljakul aega kuni ma oma asju ajasin. Vaene Kristjan.
Tartu hakkab mulle juba natuke selgemaks saama.Suutsin lõuna paiku tagasi jalutades Tähe tänava muidugi ära kaotada aga leidsin ikka suht ruttu üles.
Õhtune rong oli jube palav. Kerli oli algul väga seltskondlik, üritas vastasistuva tütarlapsega jutule pääseda. Pakkus talle kõisugu oma asju . Äkähh. Äkähh. Näitas talle kõik oma trikid ära.
Siis tegi väsimus oma töö ja palavus aitas ka kõvasti kaasa. Lõpuks sai ta veel lauanurgaga kõva paugu vastu pead (Sinikas oli veel nädal aega põse peal). Lõpuks jäi ta mu süles magama.
Vanaema Kristi oli meil vastas ja saatis meid terminalis bussi peale. Koju jõudsime kuskil 10 paiku õhtul alles. Kokkuvõttes oli vahva reis ja Kerli on tõesti tubli ja vastupidav reisisell.
05 mai, 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar